Digitaalsed õppematerjalid

Allikas: TiigriÕpe

Hans Põldoja

Sisukord 1 Sissejuhatus 2 Õppematerjalide aidad 3 Õppematerjalid ja autoriõigus 4 Avatud sisulitsentsid 5 Avatud õppematerjalide ja sisu kogud 6 Õppematerjalide koostamise vahendid 6.1 Hot Potatoes 6.2 eXe 6.3 LeMill 7 Kasulikud veebiteenused 8 Kokkuvõte ja soovitused 9 Lisalugemist

Sissejuhatus

Läbi ajaloo on kirjasõna levitamiseks kasutatud erinevaid vahendeid. Vanimateks kirjutusvahenditeks olid savi ja kivi. Esimesed raamatud valmisid käsitsi kirjutatud manuskriptidena. Paraku oli manuskriptide kirjutamine aeglane ja kallis töö. Kirjasõna laiemale levikule pani aluse trükipressi leiutamine 15. sajandil Johannes Gutenbergi poolt. Esimesed eestikeelsed aabitsad ilmusid juba 16. sajandi lõpul. Laiemalt hakkasid kooliõpikud maailmas levima 19. sajandil.

Eelmisel sajandil lisandus tehnika arenguga palju uusi võimalusi õppematerjalide levitamiseks: slaidid, raadio- ja telesaated, õpetusliku sisuga filmid, helikassetid ja CD plaadid. Arvutipõhiseid õppematerjale ja õpitarkvara hakati laiemalt koostama 1980ndatel aastatel.

Eesti koolidesse jõudis õpitarkvara 1990ndate lõpus Tiigrihüppe ja Phare ISE projektide toel. Tol ajal levitati õpitarkvara enamasti CD plaatidel. Mõned tuntumad näited sellisest õpitarkvarast on keeleõppetarkvara “EuroPlus+ Reward” ning keemiatarkvara “The Chemistry Set”. Selline õpitarkvara sisaldab kindlal teemal lugemismaterjale, harjutusi, heli- ja videoklippe ning töölehti, mille abil õpilased saavad tunnis programmi kasutada. Paraku ei vasta selline välismaine õpitarkvara päris täpselt meie riiklikule õppekavale ning õpetajad saavad kasutada vaid osa õpitarkvara sisust. Mitmed vanemad õpitarkvarad ei tööta ka enam uuemate Windowsi versioonidega. Paraku pole selliste terviklike õpitarkvara rakenduste puhul enamasti võimalik sealt üksikuid materjale kätte saada ning õpitarkvarast sõltumatult kasutada.

Selliseid probleeme aitab vältida õppematerjalide levitatamine Interneti kaudu ning suuremahuliste õppematerjalide jagamine väiksemateks eraldiseisvateks osadeks. Selles peatükis keskendumegi veebipõhistele õppematerjalidele.

Digitaalsetest õppematerjalidest rääkides kasutatakse sageli õpiobjekti mõistet (ingl k. learning object). Õpiobjekti all mõistetakse väikeseid terviklikke õpetusliku sisuga objekte, mida saab ühendada suuremateks sidusateks õppematerjalideks ning taaskasutada erinevates õppekontekstides. Õpiobjektid on varustatud standardsete metaandmetega, mis võimaldavad automatiseerida õpiobjektide otsingut ning nende põhjal tervikliku õppematerjali kokkupanekut. Õpiobjekte levitatakse enamasti spetsiaalsete Internetiportaalide kaudu, kus on võimalik otsida ja sirvida õppematerjale erinevate tunnuste alusel (aine, teema, klass, materjali tüüp jne). Selliseid spetsiaalseid rakendusi, so õpiobjektide ja neid kirjeldavate metaandmete andmebaase, nimetatakse õppematerjalide aitadeks ehk repositooriumiteks.

Õppematerjalide aidad

Eestis on tuntuimaks õppematerjalide aidaks Koolielu (http://www.koolielu.ee), mida haldab Tiigrihüppe Sihtasutus. Koolielu portaalis avaldatud õppematerjalid on süstematiseeritud õppeainete, valdkondade ja teemade kaupa. Materjali kirjelduse juures on kirjas klass või kooliaste ja materjali tüüp. Kõigi nende tunnuste järgi on võimalik õppematerjale ka otsida. Koolielu eelkäijaks oli 1999. aastal avatud Õpetaja Võrguvärav. Enamik Koolielu portaalis olevatest materjalidest on koostatud tegevõpetajate poolt, materjalide kvaliteedi tagamisega tegelevad ainemoderaatorid, kes enne avaldamist materjalid üle vaatavad.

Teistest kohalikest õppematerjalide aitadest väärivad äramärkimist Miksike (http://www.miksike.ee) ja Tahvel (http://www.tahvel.ee). Miksikese keskkond pakub suurt hulka klasside ja ainete kaupa sorteeritud töölehti, mis on mõeldud eelkõige väljatrükitult kasutamiseks. Miksikese juurde kuulub ka tasuline osa, mis pakub interaktiivseid harjutusi, mille lahendamise järel saab õpilane kohese tagasiside. Tahvel.ee keskkond on alles arendamisel, kuid juba praegu on seal kättesaadavad 8. ja 9. klassi füüsika õpikuga seotud interaktiivsed õppematerjalid.

Rahvusvahelistest õppematerjalide aitadest võiks välja tuua Merlot (http://www.merlot.org), mille kaudu on leitavad üle 20000 õppematerjali. Merlot erineb traditsioonilistest aitadest selle poolest, et ta sisaldab viiteid väljaspool paiknevatele õppematerjalidele. Seda tüüpi keskkondi nimetatakse viidakogudeks (ingl. k. referratory). Iga Merlot keskkonnaga liitunud kasutaja saab sinna lisada viited oma õppematerjalidele, mis võivad paikneda näiteks õpetaja isiklikul kodulehel või kohalikus repositooriumis (nagu Koolielu). Merlot keskkonnas olevaid viiteid on võimalik otsida ja sirvida mitmete erinevate tunnuste abil nagu aine, materjali tüüp jne. Viidete juurde on võimalik lisada ka materjaliga seotud ülesandeid. Merlot`s on loodud ka erinevate õppeainete kogukonnad, kust leiab ka muud kasulikku infot peale õppematerjalide.

Euroopas juhib üldhariduskoolidele mõeldud e-õppe rakenduste arendamist Brüsselis asuv Euroopa Koolivõrgustiku büroo (European Schoolnet). Viimaste aastate jooksul on nad mitme projekti raames arendanud õppematerjalide vahendamise portaali Learning Resource Exchange (LRE). Selle kaudu on kavas kättesaadavaks muuta kõigi Euroopa maade kohalikes õppematerjalide portaalides olevad materjalid. LRE portaal võimaldab õpetajatel leitud õppematerjale märksõnadega kirjeldada ja oma järjehoidjasse lisada. Teiste õpetajate poolt õppematerjalidele lisatud märksõnad aitavad paremini soovitud materjali leida. Praegusel hetkel on portaal veel arendusfaasis ja paikneb aadressil http://www.melt-project.eu.

Õppematerjalid ja autoriõigus

Õppematerjalidest rääkides ei pääse me kuidagi mööda autoriõigusega seotud küsimustest. Tänapäevased internetipõhised vahendid on teinud materjalide avaldamise igale arvutikasutajale lihtsaks ja jõukohaseks. Paraku eksitakse sageli enda materjale avaldades autoriõiguste vastu, kuna kasutatakse illustratsioone või tekste, mille avaldamiseks puudub luba.

Autoriõiguse valdkonda reguleerivad Eesti seadused, rahvusvahelised lepingud ja Euroopa Liidu dokumendid. Autoriõiguse seadus kehtib Eestis alates 1992. aastast. 1994. aastal taasliitus Eesti Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooniga. Autoriõiguse seaduse järgi saab teose autoriks olla füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose loonud. Juhul kui teose on loonud mitu isikut ühiselt, on tegemist ühisautorsuse (teos on jagamatu tervik) või kaasautorsusega (erinevate autorite osad on selgelt eristatavad). Autoriõigus kaitseb kirjandus-, kunsti- ja teadusteoseid, seega kuuluvad siia ka kõik õppematerjalid, internetileheküljed ja arvutiprogrammid. Autoriõigus tekkib koheselt koos teose loomisega ja kehtib nii avalikustamata kui avalikustatud teostele. Avalikustamiseks loetakse näiteks teose avaldamist koguses, mis võimaldab üldsusel sellega tutvuda või teose internetis kõigile kättesaadavaks muutmist. Autoriõiguse kehtimiseks ei ole vaja lisada teosele mingit eraldi märget. Autoriõigus kehtib kogu autori eluaja ja 70 aastat pärast tema surma.

Autori õigused jagatakse kaheks: isiklikud ehk moraalsed õigused ja varalised õigused. Isiklike õiguste hulka kuuluvad näiteks õigus teose puutumatusele (võimalus teha ise või lubada teistel teha teoses muudatusi), õigus teose avalikustamisele ja juba avaldatud teose täiendamisele. Autori isiklikud õigused on autoriga lahutamatult seotud ning neid ei saa loovutada ega ära võtta. Küll aga võib autor anda isiklike õiguste kasutamiseks teistele loa ehk litsentsi. Teise õiguste grupi moodustavad varalised õigused, mille hulka kuulub õigus teose reprodutseerimisele, levitamisele, avalikule esitusele, tõlkimisele, kohandamisele jne. Erinevalt isiklikest õigustest on võimalik varalisi õigusi loovutada, samuti võib anda litsentsi nende kasutamiseks teiste isikute poolt. Näiteks õpikute ja töövihikute puhul on autor teose varalised õigused andnud sageli õpikukirjastusele ning saanud oma töö eest autoritasu. Internetis olevate õppematerjalide varalised õigused kuuluvad enamasti materjali autorile. Vastavalt autoriõiguse seadusele lähevad otseste tööülesannete täitmise käigus loodud teoste varalised õigused üle tööandjale. Seega sõltub iga õpetaja töölepingust, kellele kuuluvad õigused - kui õppematerjalide loomine kuulub otseste tööülesannete hulka, siis otsustab varaliste õiguste kasutamise tööandja, kui ei, siis õpetaja ise.

Õppematerjalide seisukohalt on oluline autoriõiguse seaduse § 19, mis käsitleb teose vaba kasutamist teaduslikel, hariduslikel, informatsioonilistel ja õigusemõistmise eesmärkidel. Õiguspäraselt avaldatud teose tsiteerimine ja refereerimine motiveeritud mahus on lubatud, kui järgitakse refereeritava või tsiteeritava teose kui terviku mõtte õige edasiandmise kohustust. Üldjuhul tähendab see, et tsiteeritud tekst tuleb muust tekstist selgelt eristada ja korrektselt viidata. Õiguspäraselt avaldatud teose kasutamine illustreeriva materjalina on lubatud õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke. Samuti on lubatud õiguspäraselt avaldatud teose reprodutseerimine õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus haridus- ja teadusasutustes, mille tegevus ei taotle ärilisi eesmärke. Siia hulka kuuluvad avalik-õiguslikud koolid ja ülikoolid. Hariduslike ja teaduslike eesmärkide alla kuulub näiteks materjalide kasutamine koolitunnis või loengus. Probleemseks muutub illustratsiooni sisaldava õppematerjali või reproduktsiooni avaldamine Internetis, sest sel juhul on keeruline tagada, et materjali kasutatakse vaid hariduslikel ja teaduslikel eesmärkidel. Suletud õpikeskkonnas asuvat kursust, kuhu pääsevad ligi vaid kindla klassi õpilased, võib siiski vaadelda klassiruumi laiendusena. Teose tsiteerimisel, kasutamisel illustreeriva materjalina või reprodutseerimisel tuleb ära märkida autori nimi, teose pealkiri ja avaldamise allikas.

Avatud sisulitsentsid

Tänapäevase autoriõiguse põhimõtted on pärit 19. sajandi lõpust (Berni konventsioon pärineb aastast 1886) ning ei arvesta tänapäevase olukorraga, kus arvutid ja internet on loonud igaühele lihtsad võimalused teoste kopeerimiseks, muutmiseks ja avaldamiseks.

Kujutame ette olukorda, kus õpetaja koostab järgmiseks päevaks esitlust ning tahab selles kasutada Internetist leitud ingliskeelset joonist. Joonise juures polnud mingit eraldi litsentsi või märget autoriõigustele, seega tuleb eeldada, et joonist saab kasutada täpselt autoriõiguse seaduses lubatud viisil. Autoriõiguse seadus lubab illustratsioonide kasutamist hariduslikel ja teaduslikel eesmärkidel. Samas ei tohi õpetaja joonise juures olevaid ingliskeelseid tekste eesti keelde tõlkida, sest teose tõlkimine kuulub autori varaliste õiguste hulka ning selleks on vaja autori nõusolekut. Samuti oleks problemaatiline sellise esitluse avaldamine Internetis, sest hariduslikel eesmärkidel kasutamine piirdub üldjuhul klassiruumiga. Seega peaks õpetaja joonise autoriga ühendust võtma ning paluma luba joonise tõlkimiseks ning joonist sisaldava esitluse Internetis avaldamiseks. Paraku võtab vastuse saamine enamasti rohkem aega kui üks õhtupoolik ning sageli on ka autori e-posti aadressi leidmine keeruline. Joonise autor oleks ilmselt õnnelik, kui keegi saab tema joonist kasutada, kuid traditsioonilise autoriõiguse piirangud muudavad selle keeruliseks.

Selliste olukordade lahenduseks on avatud sisulitsentside kasutamine. Avatud sisulitsents on luba, millega autor annab teose kasutajale õiguse teostada osa oma isiklikke või varalisi õiguseid. Enamasti kuulub siia õigus teost kohandada, kopeerida ja levitada. Avatud sisulitsentsid võivad sisaldada ka lisapiiranguid, näiteks ärilise kasutuse piirang.

Kõige tuntumaks avatud sisulitsentsiks on Creative Commons litsentsid. Creative Commons puhul ei ole tegemist mitte ühe litsentsiga, vaid kuuest erinevate piirangutega litsentsist koosneva litsentsiperekonnaga:

• Attribution litsents
• Attribution-No Derivative Works litsents
• Attribution-Noncommercial-No Derivative Works litsents
• Attribution-Noncommercial litsents
• Attribution-Noncommercial-Share Alike litsents
• Attribution-Share Alike litsents

Litsentsi nimes olevad sõnad tähistavad piiranguid, mida teose kasutaja peab järgima:

• Attribution — kohustus viidata teosele autori poolt määratud viisil
• Share Alike — muudatusi ja tuletatud teoseid tuleb edasi levitada sama, lähedase või ühilduva litsentsi alusel
• Noncommercial — teost ei tohi kasutada ärilistel eesmärkidel
• No Derivative Works — teost ei tohi muuta ega kasutada tuletatud teoste loomisel

Iga Creative Commons litsentsiga kaasneb Share õigus, mis lubab teose kasutajal seda kopeerida, levitada ja edasi anda. Lisaks kaasneb teose muutmist lubavate CC litsentsidega (need litsentsid, mille nimes ei sisaldu No Derivative Works piirang) õigus Remix, mis lubab kasutajal teost tõlkida, kohandada, panna kokku teiste sobiva litsentsiga teostega jne.

Creative Commons litsentsidega materjalide lihtsaks äratundmiseks on sellised materjalid Internetis alati tähistatud vastava ikooniga. Enamlevinud Creative Commons litsentside ikoonid on kujutatud joonisel 3.1. Ikooni peale klõpsates suunatakse kasutaja leheküljele, kus on lühidalt lahti seletatud litsentsi üldpõhimõtted. Samalt leheküljelt pääseb ka litsentsi tervikteksti juurde. Lisaks sellele on Creative Commons litsentsiga materjalid varustatud koodiga, mis aitab otsingumootoritel selliseid materjale lihtsalt üles leida.

Joonis 3.1. Enamlevinud Creative Commons litsentside ikoonid

Creative Commons litsentside juures on ka mitmeid probleeme. Kui esimene Creative Commons litsentside komplekt 2002. aastal avaldati, olid litsentsid seotud väga tihedalt USA õigusruumiga. Praeguseks on jõutud litsentside kolmanda versioonini ning litsentsid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja viidud vastavusse kohaliku autoriõiguse seadusega. Paraku pole Eestis veel Creative Commons litsentside lokaliseerimisega tulemusteni jõutud. Nende maade jaoks, kus Creative Commons litsentsid pole lokaliseeritud, on mõeldud üldise sõnastusega litsentsid, mille nime lõpus on sõna Unported (näiteks Attribution-Share Alike 3.0 Unported).

Teine Creative Commons litsentside probleem seisneb selles, et uue teose loomisel ei saa üldjuhul erineva litsentsiga materjale kokku panna. Õppematerjalide puhul on see probleem väga tõsine, sest enamus Creative Commons litsentsiga õppematerjale jaguneb kahe omavahel mitteühilduva litsentsi vahel — Attribution-Noncommercial-Share Alike ja Attribution-Share Alike litsents. Nagu litsentsi nimedest näha, seisneb nende erinevus selles, et üks litsents lubab ärilist kasutamist ja teine mitte.

Kasutajad valivad oma teosele sageli ärilise kasutuse piirangut sisaldava litsentsi, lootes et selline litsents aitab nende õigusi paremini kaitsta. Tegelikkuses võib selline litsents välistada hoopis mitmeid esmapilgul mõistlikke võimalusi teose taaskasutamiseks. Probleem seisneb selles, et ärilise ja mitteärilise kasutamise piir ei ole Creative Commons poolt piisavalt täpselt defineeritud. Kasutajate õigusi aitab hoopis kindlamalt kaitsta Share Alike piirang. See tähendab seda, et kui näiteks õpikukirjastus otsustab Internetist leitud harjutust enda töövihikus kasutada, siis peab ta selle avaldama sama litsentsi alusel. Ilmselt ei lähe selline litsents, mis lubab kasutajatel kõikidel eesmärkidel töövihikut vabalt reprodutseerida, kokku kirjastuse ärihuvidega. Seetõttu on Creative Commons litsentside puhul võimalus anda erinevatele kasutajatele spetsiaalselt nende vajadustele vastavaid litsentse. Meie näite puhul kontakteeruks õpikukirjastus harjutuse autoriga ning kokkulepitud tasu eest annaks autor selle harjutuse õpikukirjastusele koos ärilist kasutust keelava Attribution-Noncommercial-Share Alike litsentsiga või traditsioonilise autoriõiguse alusel kasutamiseks.

Creative Commons ei ole sugugi mitte ainuke avatud sisulitsents. Teistest avatud sisulitsentsidest on tuntuim GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsents (GNU FDL), mida kasutatakse näiteks Vikipeedia ja sellega seotud projektide puhul. GNU FDL sarnaneb oma piirangute poolest Attribution-Share Alike litsentsiga. Selle litsentsiga teoseid tohib igas kontekstis vabalt kopeerida, muuta ja levitada. Tingimuseks on see, et tuletatud teost tuleb edasi levitada sama litsentsi alusel. Paraku ei ole GNU FDL ühilduv Creative Commons litsentsidega, see tähendab seda, et Vikipeedia artiklit ja Creative Commons Attribution-Share Alike litsentsi alusel teksti ei saa kokku panna ja uue materjali loomisel aluseks võtta.

Lisaks avatud sisulitsentsidele on olemas avalikku omandisse (ingl. k. Public Domain) kuuluvad teosed. Need on teosed, mille autori surmast on möödas 70 aastat või mille autor on loobunud kõigist isiklikest ja varalistest õigustest. Ameerika õigusruumis on võimalik autoritel loobuda ka isiklikest õigustest, kuid Eesti autoriõiguse seaduse järgi ei ole see võimalik. Muuhulgas kuuluvad avalikku omandisse USA riigiasutuste töötajate poolt tööülesannete käigus loodud teosed.

Avatud õppematerjalide ja sisu kogud

Järgnevalt tutvume olulisemate avatud sisulitsentsiga õppematerjalide ja meediafailide kogudega. Nendel leiduvate materjalide kasutamine võimaldab õppematerjalide koostamisel aega kokku hoida. Samas tuleb iga leitud materjali puhul pöörata tähelepanu sellele, millise litsentsiga see on avaldatud ning milliste materjalidega seda saab kokku panna. Olemasolevate materjalide litsentsid ongi põhiline argument, mille põhjal õpetaja valib, millise avatud sisulitsentsiga õppematerjale koostada.

Üheks olulisemaks avatud sisulitsentsiga materjali koguks on Vikipeedia. Selle peatüki kirjutamise hetkel on Vikipeedia ingliskeelses versioonis (http://en.wikipedia.org) üle 2 695 000 artikli ning eestikeelses versioonis (http://et.wikipedia.org) üle 58 000 artikli. Vikipeedia artikleid saavad muuta ja täiendada kõik. Vikipeedia kritiseerijad on tihti avaldanud arvamust, et selline avatud toimetamismudel ei saa tagada artiklite usaldusväärsust. Siiski tuleb tõdeda, et suuremate keelte puhul on õnnestunud Vikipeedia ümber koondada aktiivne autorite kogukond, kes hoiab tehtud muudatustel pilgu peal ning aitab seeläbi kaasa artiklite kvaliteedi tagamisele. Samuti on pikemate Vikipeedia artiklite all viited algallikatele, mille juurde uurimistööd tegevad õpilased peaksid edasi siirduma. Kõik Vikipeedia artiklid on avaldatud GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsiga.

Vikipeedia juurde kuulub mitmeid täiendavaid avatud sisu projekte. Üheks tuntumaks neist on Wikimedia Commons (http://commons.wikimedia.org), mis sisaldab kõiki Vikipeedia artiklites kasutatud illustratsioone. Käesoleval hetkel on seal üle 3 783 000 pildi, heli- ja videoklipi. Wikimedia Commonsis avaldatud meediafailid on sageli topeltlitsentsiga — see tähendab seda, et sama fail on avaldatud nii GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsiga kui mingi Creative Commons litsentsiga. Seega on suur osa sealsetest illustratsioonidest kasulikud neile õpetajatele, kes kavatsevad enda loodud õppematerjale avaldada mõne Creative Commons litsentsi alusel.

Joonis 3.2. Wikimedia Commons meediafailide varamu

Vikipeedia juurde kuulub ka õpikute koostamise kogukond Wikibooks (http://en.wikibooks.org) ning selle eestikeelne versioon Vikiraamatukogu (http://et.wikibooks.org). Õppematerjalide ja veebipõhiste kursuste loomiseks on Wikiversity keskkond (http://www.wikiversity.org). Paraku ei ole need kogukonnad veel nii aktiivsed kui Vikipeedia entsüklopeedia, kuigi üht-teist õppematerjali koostamisel kasulikku on sealt inglise keeles võimalik leida. Nendes kogukondades loodud sisu on avaldatud samamoodi GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi alusel.

Avatud sisulitsentsiga õppematerjalide portaale on viimastel aastatel tekkinud terve hulk, mistõttu soovitud materjalide leidmine ei ole alati lihtne. Sellele probleemile püüab lahendust pakkuda OERCommons (http://www.oercommons.org/), mille kaudu on võimalik sirvida viiteid teistes portaalides leiduvatele avatud sisulitsentsiga õppematerjalidele. Viited on jagatud teemade ja haridustasemete kaupa, samuti on võimalik kasutada otsingumootorit. Lisaks suurele hulgale ingliskeelsetele õppematerjalide sisaldab OERCommons ka viiteid ligi 300 eestikeelsele õppematerjalile. OERCommons kaudu leitavad materjalid on avaldatud erinevate litsentside alusel, täpne litsents on enamasti materjali kirjelduse juures. Portaaliga liitunud kasutajad saavad lisada uusi viiteid avatud õppematerjalidele ning portaali kaudu leitud materjale oma järjehoidjasse salvestada.

Mitmed avatud õppematerjalide projektid on algatatud ülikoolide poolt. Neist tuntuim on Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi portaal MIT OpenCourseWare, kus on praegu täies mahus saadaval üle 1800 kursuse õppematerjalid (http://ocw.mit.edu). Enamasti sisaldavad need kursused kirjanduse loetelu, loengute jaotusmaterjale, harjutusi ja eksamiküsimusi. Mitmete kursuste juures on avaldatud ka loengute videosalvestused. Euroopast võib positiivse näitena välja tuua Suurbritannia Avatud Ülikooli portaali OpenLearn (http://openlearn.open.ac.uk/). Mõlemas portaalis olevad kursused on avaldatud Creative Commons Attribution-Noncommercial-ShareAlike litsentsi alusel.

Rice’i Ülikooli poolt on loodud Connexions portaal (http://cnx.org/), kus kõik liitunud kasutajad saavad oma õppematerjale avaldada. Connexions pakub natuke konservatiivsemat lähenemist, kui Vikipeediaga seotud projektid. Nimelt toimub seal koostöö kinnistes gruppides, kuhu grupi looja saab teisi Connexions kasutajaid liikmeks kutsuda. Autoriõiguste poole pealt esindab Connexions väga avatud lähenemist — kõik õppematerjalid on avaldatud Creative Commons Attribution litsentsi alusel. See on kõige liberaalsem Creative Commons litsents, mille ainsaks tingimuseks on korrektne viitamine materjali autorile ja avaldamiskohale. Connexions materjalide põhjal on võimalik koostatud õppematerjale avaldada ükskõik millise litsentsi alusel või üldse ilma avatud sisulitsentsita. Kokku on Connexions portaalis ligi 8000 õppematerjali, millest enamik on inglise keeles.

Connexions on olnud üheks eeskujuks õppematerjalide loomise keskkonna LeMill (http://lemill.net) tegijatele. LeMill on veebipõhine kogukond õppematerjalide otsimiseks, loomiseks ja jagamiseks. LeMill arendajate hulka kuulus ka Tallinna Ülikooli Haridustehnoloogia keskus ning seetõttu on oluline osa LeMill kasutajatest ja materjalidest pärit Eestist. LeMill keskkonnas olev sisu on jagatud õppematerjalideks, pedagoogilisteks meetoditeks ja vahenditeks, mida saab õppetöös või õppematerjalide loomisel kasutada. LeMilli keskkond erineb Connexionsist eelkõige selle poolest, et kõik õppematerjalid on teiste LeMilli kasutajate poolt muudetavad ja täiendatavad. Põhjalikumalt tutvume õppematerjalide loomisega LeMilli keskkonnas käesoleva peatüki lõpus.

Eestis on viimasel ajal Creative Commons litsentside alusel avaldatud mitme Tiigrihüppe Sihtasutuse poolt korraldatud õppematerjalide konkursi tööd. Õppematerjalide aitadest kasutab Creative Commons litsentse Tahvel.ee, kirjastustest paistab avatud litsentside kasutamisega silma kaardikirjastus Regio, mis on avaldanud oma kodulehel koolidele mõeldud kontuurkaartide komplekti Creative Commons Attribution-Noncommercial-ShareAlike litsentsi alusel.

Avatud sisulitsenstid annavad õpetajale võimaluse kasutada oma õppematerjali kokkupanekul mõnda osa teiste õpetajate poolt loodud materjalidest, mis on avaldatud sobiva litsentsi alusel. Seoses üleeuroopalise LRE portaali loomisega on kerkinud esile õppematerjalide “reisimise” teema. Üleeuroopaliste õppematerjalide kogude testkasutus on näidanud, et õppematerjalide “reisimisel” ühest maast teise võivad takistuseks saada mitte ainult keelelised erinevused, vaid ka erinev haridussüsteem, õpetamismeetodid ja sotsiaal-kultuuriline taust. Samas on positiivseid näiteid õppematerjalidest, mida taaskasutatakse teistes maades isegi juhul, kui keel pole arusaadav.

Üheks sisu tüübiks, mis suhteliselt hästi erinevate maade vahel reisib, on fotod, illustratsioonid ja meediafailid. Ülalpool mainisime juba Wikimedia Commonsit. Teiseks kohaks, kust õpetaja võib õppematerjali koostamisel vajalikke fotosid leida, on fotoportaal Flickr. Siinkohal on oluline tähele panna, et ainult osa Flickr keskkonnas avaldatud fotodest on Creative Commons litsentsiga. Flickr kasutajad saavad ise valida, millise kuuest Creative Commons litsentsist nad oma fotole valivad. Hetkel on Flickr keskkonnas üle 93 miljoni avatud litsentsiga foto, mida on litsentsitüübi järgi võimalik otsida aadressil: http://www.flickr.com/creativecommons/.

See oli vaid lühike ülevaade olulisematest avatud õppematerjalide ja sisu kogudest internetis. Täpsema ülevaate Creative Commons litsentsi alusel avaldatud materjalide kogudest leiate aadressil http://wiki.creativecommons.org/Content_Curators. Avatud sisulitsentsiga materjale on võimalik otsida ka Google otsingumootori abil. Selleks tuleb Google avalehelt valida täpsem otsing ning seejärel määrata otsitavate materjalide kasutusõigused. Google’i otsingumootorit kasutab ka creativecommons.org lehel paiknev otsing.

Õppematerjalide koostamise vahendid

Enamasti kasutatakse õppematerjalide loomiseks tavapäraseid tekstitöötlus- ja esitlusgraafikaprogramme nagu Microsoft Word ja Microsoft PowerPoint või nende vabavaralised alternatiivis OpenOffice.org paketis. Kuna nende vahendite kohta on juba eesti keeles piisavalt informatsiooni, vaatame me käesolevas alapeatükis programme, mis on loodud spetsiaalselt õppematerjalide koostamiseks. Hot Potatoes, eXe ja LeMill said välja valitud seetõttu, et need on õpetajale tasuta ning Eestis on juba nende vahenditega loodud õppematerjale.

Hot Potatoes

Hot Potatoes [1] on Kanadas Victoria Ülikoolis loodud tarkvara, mis võimaldab koostada interaktiivseid harjutusi. Hot Potatoes ei ole vabavara, kuid programmi kasutamine on tasuta riigi poolt rahastatud koolide õpetajatele tingimusel, et selle abil loodud harjutused on kõigile veebis vabalt kättesaadavad. Hot Potatoes sisaldab 5 erinevat tüüpi harjutuste loomise vahendeid:

• JQuiz — valikvastustega küsimused ja lühivastustega küsimused
• JCloze — lünktekstid
• JCross — ristsõnad
• JMix — järjestamise harjutused
• JMatch — paaride leidmise harjutused

Lisaks eelmainitutele on olemas erinevat tüüpi harjutuste ühendamise vahend The Masher. Programm on tõlgitud paljudesse keeltesse, sealhulgas eesti keelde.

Nende vahendite abil loodud harjutusi on võimalik eksportida interatiivsete internetilehekülgedena, kus õpilased saavad harjutuse täitmise järel kohese tagasiside. Harjutuste kasutamiseks peab õpetaja laadima harjutused üles Internetti. Kui õppetöös kasutatakse mõnda virtuaalset õpikeskkonda (Moodle, Blackboard, vm), siis saab interaktiivsed harjutused sinna üles panna tavaliste veebilehtedena (HTML-failid). See ei nõua õpetajalt erioskusi ega -teadmisi.

Kui tahetakse harjutused üles panna oma kodulehele, siis võib õpetaja registreeruda mõne kodulehe pinda pakkuva teenuse kasutajaks ning laadida loodud harjutused Internetti näiteks spetsiaalse programmi (FTP klient) abil. Üks tasuta kodulehekülje pinda pakkuv teenus on Elioni portaal http://live.hot.ee/.

Hot Potatoes abil loodud harjutuste hilisemaks muutmiseks oleks kindlasti vaja salvestada ja alles hoida harjutuse lähtefail, kus on kirjas küsimused, vastusevariandid ja tagasiside õpilasele. Kui soovite, et teised õpetajad saaksid teie poolt koostatud harjutusi täiendada, siis tuleks Internetis avaldada ka harjutuste lähtefailid.

Hot Potatoes`i programmi autorid rõhutavad, et see progamm on mõeldud enesekontrolli harjutusteks, mitte õpilaste teadmiste hindamiseks. Sellistel harjutustel on oluline roll näiteks keeleõppes.

Täpsemad juhendid Hot Potatoes kasutamise kohta on programmi eestikeelsel koduleheküljel [2].

eXe

eXe on kolme Uus-Meremaa ülikooli koostööna loodud tarkvara, mis võimaldab koostada veebipõhiseid õppematerjale. eXe abil koostatud õppematerjal on nagu terviklik kodulehekülg, mis koosneb omavahel linkidega seotud alamlehekülgedest. Igale leheküljele on võimalik lisada erinevaid vahendeid. Vahenditeks on näiteks erinevat tüüpi tekstiblokid (eelteadmised, eesmärgid, juhtumi kirjeldus, lugemine, tegevus), erinevat tüüpi küsimused, Vikipeedia artikkel ja väline veebileht.

eXe abil koostatud õppematerjali salvestamisel veebileheküljena luuakse eraldi kaust, kuhu salvestatakse kõik lehekülje juurde kuuluvad failid (html-laiendiga leheküljed, pildifailid jne). Nende Internetti saamiseks tuleb kõik failid FTP kliendi abil oma kodulehekülje kataloogi üles laadida. Lisaks sellele on eXe abil koostatud õppematerjale võimalik salvestada SCORM sisupakettidena. Paljud õpikeskkonnad võimaldavad SCORM sisupakette üles laadida ning kursuse sees internetilehekülgedena näidata. Eestis kasutatavatest õpikeskkondadest toetavad seda võimalust nii Blackboard (endine WebCT) kui ka Moodle. eXe abil loodud materjalidele saab lihtsa menüüvalikuga lisada ka Creative Commons litsentsi.

eXe eeliseks Hot Potatoes ees on see, et eXe abil saab koostada mitmekülgsemaid õppematerjale, mis sisaldavad nii lugemismaterjale kui enesekontrolli teste. Samas ainult enesekontrolli testide koostamiseks on Hot Potatoes programmi lihtsam kasutada. Ka eXes tehtud õppematerjalide hilisemaks muutmiseks ja täiendamiseks tuleb kindlasti alles hoida õppematerjali lähtefail.

eXe programm on vaba tarkvara ning see on tõlgitud ka eesti keelde. Programmi saab alla laadida koduleheküljelt: http://www.exelearning.org/

LeMill

LeMill (http://lemill.net) on Euroopa Liidu 6. raamprogrammi IST projektis CALIBRATE loodud õppematerjalide koostamise keskkond. Selle projekti raames on keskkonna esmaseks sihtgrupiks Euroopa üldhariduskoolide õpetajad, kuid keskkond sobib õppematerjalide loomiseks kõigile haridustasemetele. Keskkonna nimetus tuleb ingliskeelsetest sõnadest "learning mill", mille eestikeelne tõlge võiks olla "õpiveski".

LeMill keskkonna avalehel kuvatakse alati omavahel seotud õppematerjali, meetodit ja vahendit koos kirjeldusega, kuidas neid õppetöös kasutada. Sellist kasutaja poolt koostatud materjalide, meetodite ja vahendite komplekti nimetatakse kogumikuks. Kogumiku juurde saab lisada ka õpiloo, milles kirjeldatakse, kuidas kogumikku kuuluvaid materjale, meetodeid ja vahendeid õpilastega kasutada. Sellised õpilood aitavad teistel õpetajatel LeMill keskkonna materjale paremini rakendada.

Joonis 3.3. LeMill keskkonna avaleht

LeMill keskkonna loomise käigus viidi läbi disainisessioonid õpetajatega erinevate Euroopa maades (Eesti, Soome, Ungari, Norra). Disainisessioonide ühe tulemusena selgus, et õppematerjale võib jagada kolme kategooriasse:

• materjalid — konspektid, esitlused, harjutused jne.
• meetodid — õppemeetodid, projektide ideed, mängud jne.
• vahendid — õpitarkvara, õppevahendid

Need kolm kategooriat ongi LeMill keskkonna peamisteks osadeks. Neljanda sektsioonina lisandub neile Kogukond, sest LeMill keskkonna põhirõhk on õppematerjalide koostöös loomisel.

LeMill keskkonnaga saavad liituda kõik soovijad. Registreerunud kasutajatel on võimalik lisada keskkonda oma õppematerjale ning täiendada teiste kasutajate poolt loodud materjale. Õppematerjali loomine LeMill abil erineb Hot Potatoes ja eXe kasutamisest eelkõige seetõttu, et töö toimub internetikeskkonnas. Koolielust ja paljudest teistest traditsoonilistest aitadest erineb LeMill selle poolest, et kõik LeMill keskkonnas avaldatud materjalid on veebipõhised.

LeMill keskkonna kõige võimalusterohkem ja samas ka keerulisem osa on materjalide sektsioon. Käesoleva raamatu piiratud mahu tõttu tutvustamegi siin materjalide sektsiooni võimalusi. Materjalide sektsioonis on võimalik lisada nelja tüüpi sisu:

• õppematerjalid — veebipõhiselt toimetatavad õppematerjalid
• meediafailid — fotod, heliklipid ja animatsioonid, mida saab LeMill keskkonda üles laadida ja õppematerjalides kasutada
• viited — lingid väljapool LeMill keskkonda paiknevatele materjalidele
• trükimaterjalid — PDF formaadis dokumendid

Õppematerjalide koostamiseks pakub LeMill keskkond hetkel 6 erinevat malli:

Veebilehekülg on kõige levinum õppematerjali mall. See võimaldab luua lehekülje, mis koosneb tekstist ja illustratsioonidest (pildid, heliklipid, videoklipid). Samuti on veebileheküljele võimalik lisada mitmesugust sisu erinevatest internetikeskkondadest (YouTube videod, Google Maps kaardid jne).

Esitlus võimaldab avaldada veebis esitluse slaidid koos kommentaaridega ning helisalvestuse.

Harjutus sarnaneb veebileheküljele, kuid see mall võimaldab lisada erinevaid küsimusetüüpe (valikvastustega küsimus, lünktekst, avatud küsimus). Õpilane saab selle malli abil loodud harjutusi ja enesekontrolli teste otse LeMill keskkonnas lahendada. Valikvastustega küsimuste ja lünktekstide lahenduste peale annab LeMill koheselt tagasidet.

Tunnikava mall võimaldab koostada tunnikavasid ning siduda neid õppematerjalide, meetodite ja vahenditega.

Õpiprojekt sarnaneb tunnikava mallile, kuid selle eesmärgiks on õpiprojektide kirjelduste ja projektiideede jagamine.

PILOT on lühike animatsioon, mis tutvustab mingit kindlat teema. Animatsiooni lõpus esitatakse uurimisküsimused, mis aitavad alustada õpilastel arutelu antud teemal. Arutelu läbiviimiseks sobib kasutada uurivat õppimist toetavat õpikeskkonda, näiteks Fle3 või IVA.

Kasulikud veebiteenused

Õppematerjalide koostamisel võib õpetaja abi leida ka mitmesugustest veebiteenustest. Selliseid rakendusi tuleb juurde ja kaob iga nädalaga, seetõttu mainime siinkohal mõnda elujõulisemat keskkonda.

Videote jagamise keskkonnad võimaldavad laadida üles videoklippe ning vaadata teiste kasutajate poolt avaldatud videoid. Sellistest teenustest on kahtlemata tuntuimaks YouTube (http://www.youtube.com). Enne YouTube ostmist arendas Google ka oma videokeskkonda, mis asub aadressil http://video.google.com. YouTube ja Google Video pakuvad videote juures ka lühikest HTML-koodi, mille abil on võimalik videoid teistele internetilehekülgedele (näiteks ajaveebidesse, LeMill, Moodle, Blackboard vm keskkonna õppematerjalidesse) lisada. Nende mõlema keskkonna puhul võib olla probleemiks paljude videote hulgast haridusalaste videote leidmine. Sellele üritab lahendust pakkuda teachers.tv (http://www.teachers.tv), mis sisaldab vaid haridusalaseid videoid.

Sageli koostavad õpetajad õppematerjale PowerPointi või mõne muu esitlustarkvara abil. Esitluste Internetis jagamise muudab lihtsaks SlideShare keskkond (http://www.slideshare.net). Sinna saab üles laadida oma PowerPoint, OpenOffice.org Impress või PDF formaadis esitluse, millele antakse automaatselt internetibrauseris töötav vorm. Seda keskkonda saab kasutada nii oma esitluste mugavaks jagamiseks ja näitamiseks kui ka teiste esitlustest ideede saamiseks. Osa slaididest on avaldatud Creative Commons litsentsidega. Esitlusslaidide juurde on võimalik salvestada ka heli, samuti saab HTML-koodi abil lisada esitlusi teistesse keskkondadesse.

Joonis 3.4. Esitluste avaldamise keskkond SlideShare

Mitmetes ainetes on õppematerjalide loomisel vaja kasutada ka kaarte. Avatud sisulitsentside alusel avaldatud kaartide valik ja kvaliteet on veel suhteliselt kesine. Sellele probleemile pakub lahenduse kaardikeskkond Google Maps (http://maps.google.com), mis sisaldab interaktiivset maailmakaarti ja aerofotot, mida on linnade kohal võimalik suurendada nii palju, et isegi üksikud majad on eristatavad. Google Maps kaarte on võimalik HTML koodi abil teistele internetilehekülgedele lisada.

Kokkuvõte ja soovitused

Kokkuvõtteks võib öelda, et Internet pakub õpetajale palju erinevaid võimalusi õppematerjalide leidmiseks. Kuna Internetis saab õppematerjale avaldada igaüks, on oluline, et õpetaja hindaks enne materjalide kasutuselevõttu kriitilise pilguga nende kvaliteeti. Kui tekkib soov materjale oma õpilaste vajadustele vastavalt kohandada, kerkib esile autoriõiguste probleem. Selleks, et me saaksime materjali muuta või tõlkida, peab materjal olema avaldatud vastavat tegevust lubava avatud sisulitsentsiga.

Avatud sisulitsentsiga materjalide levikule saab kaasa aidata igaüks, kes oma õppematerjali mõne Creative Commons litsentsiga või muu sobiva vaba litsentsiga avaldab. Paljude internetikeskkondade puhul on seda võimalik teha vaid ühe lihtsa menüüvalikuga. Käesoleva peatüki autor eelistab õppematerjalide ja muude kirjatööde avaldamiseks enamasti Creative Commons Attribution-Share Alike litsentsi, fotode avaldamiseks aga kõige liberaalsemat Creative Commons Attribution litsentsi.

Õppematerjali loomiseks on peale traditsioonilise kontoritarkvara võimalik kasutada ka spetsiaalseid programme ja keskkondi, millest Eestis tuntuimad on Hot Potatoes, eXe ja LeMill. Õppematerjalide loomise vahendi valik sõltub eelkõige sellest, mis tüüpi materjale õpetaja luua soovib. Osa õppematerjalide loomise vahendeid on vaja enda arvutisse installeerida, kuid järjest enam leiavad kasutust ka veebipõhised õppematerjalide loomise keskkonnad, nagu näiteks LeMill.

Lisalugemist

• Autor.ee: intellektuaalomandi infovärav. http://www.autor.ee/
• Marandi, T. (2006). Programmi eXe kasutamine sisupakettide loomisel. http://portaal.e-uni.ee/uudiskiri/tooleht/exe
• Piir, M. (2007). Hot Potatoes. http://portaal.e-uni.ee/uudiskiri/tooleht/hot-potatoes